Õhtu, mis algas nagu iga teine
Ühel õhtul Portos jalutasime Alexiga (hüüdnimi Aqua Freska), mina seljakotiga ja tema oma veekastidega. Päikeseloojang Jardim do Morros oli vaadatud, see oli minu igapäevane rituaal. Sealt edasi liikusin tavaliselt tagasi koju.
Seekord jäi tee peale Starbucks. Alex läks kohvi võtma, mina aga jäin ukse taha ootama. Ühel hetkel märkasin, et platsinurgas hakkas keegi askeldama. Paistis, et tuleshow on tulekul. Kui Alex tagasi jõudis, ütlesin talle, et lähme vaatame ja joome kohvi väljas, sest siin hakkab midagi toimuma.



Alex naeratas ja ütles:
“Ta on mu sõber, Natalia.”
Esimene õhtu: ainult vaataja, mitte fotograaf
Alex tutvustas meid. Natalia sättis samal ajal muusikat ja vahendeid paika. Istusime äärekivile ja jäime vaatama.
See, mida ma esimesel õhtul nägin, ei olnud lihtsalt tuleshow. See oli puhas kirg ja rõõm sellest, mida ta teeb. Fotograaf mu peas hakkas kaadreid nägema: siin see pöörlemine, seal see naeratus, tulering tema ümber, sädemed, mis tõusevad pimedasse taevasse. Nägin terve etenduse jooksul mitmeid hetki, mida oleks tahtnud pildile püüda. Aga kaameral oli küljes 24–70mm f/4 objektiiv, mis sellises hämaruses poleks mitte kuidagi välja vedanud. Samas oli mul selleks hetkeks juba plaan peas olemas.
Pärast etendust küsisin Nataliat “Kui ma homme tagasi tulen ja sind pildistan, kas see sobib?”. Ta noogutas – sobib.



Teine õhtu: tuli, tants ja 50mm
Järgmisel õhtul ilmusin kohale juba parema objektiiviga. 50mm f/1.8 – täpselt see, mida oli vaja. Hämarus, elav tuli ja kiire liikumine on kombinatsioon, mis ei andesta aeglust.
Kui show algas, sain kiiresti aru, et sellest ei tule lihtne “võtan paar kaadrit ja valmis” pildistamine. Tuli valgustas Natalia nägu ja keha kord liiga eredalt, siis jälle peaaegu üldse mitte. Ta liikus kiiresti, keerutas, vahel viskas tule üles ning valgus muutus sekunditega. Läksin kõigega kaasa.
Pärast etendust: raskem kui pildistamine
Järgmine päev pilte vaadates oli ausalt öeldes keerulisem kui õhtu platsil. Piltide läbi sorteerimine oli nagu väikese filmi uuesti vaatamine, sest igas kaadris oli midagi, millest oli kahju loobuda.
See on see hea probleem, mis tekib siis, kui modell on ehe ja kohal. Pidin endale korduvalt ütlema, et galerii ei saa koosneda 300 fotost, isegi kui ma tahaks. Lõpuks jäid sõelale need kaadrid, kus tuli, liikumine ja Natalia enda energia moodustasid ühe terviku.
Mõni aeg hiljem tegi Natalia Facebooki postituse, kus ta tänas fotograafe, kes on tema teele sattunud – neid “tuhandeid klõpse”, mis aitavad tal end näha ja oma kunsti teistele päriselt edasi anda. Seal sees oli ka tänu mulle piltide eest. Sellised hetked panevad lihtsalt mõtlema, miks ma üldse kaamerat kaasas tassin. Aga just selliste momentide pärast!



Sõprus Porto tänaval
Natalia ei jäänud ainult modelliks ühel õhtul. Suhtlesime edasi kogu mu Porto-perioodi. Vahel, kui tal show-d läbi said, istusime mitu tundi tänaval, rääkisime elust, kunstist, rändamisest. Sellest sai osa minu Portost – mitte ainult linna fassaadid ja sillad, vaid ka inimesed, kes selle elus hoiavad.
Kui lähed Portosse
Kui satud Portosse, siis:
- mine kindlasti Natalia tuleshow-d vaatama. Ta esineb tihti Dom Luís I silla lähedal, kus õhtuvalgus ja jõeäärne melu annavad show-le oma tausta.
- tervita teda Eestist. Võid öelda, et jõudsid tema juurde “ühe eestlase piltide kaudu”.
- hinda tema ehedust. Pane tema karpi ka midagi, mõni münt või paberraha. See kunst ei sünni ainult kire, vaid ka ajaga, mille ta sellesse investeerib.
Kui oled Portos ning otsid oma üritusele päris esinejat, kes ei tee asja lihtsalt “töö pärast”, siis Natalia on see õige inimene. Tuli on tema käes midagi enamat kui efekt – see on keel, milles ta räägib.



Natalia puhul on see lugu tulest, sõprusest ja ühest õhtust Portos, kus ma olin kaamera taga ja mõtlesin, kui palju on maailmas inimesi, kes teevad seda, mida nad päriselt armastavad ja kui suur õnn on olla korraks nende loo juures.
Kogu galerii https://antisoosaar.ee/photography/elamused/fire-dancer-natalia/
Natalia leiad esinemas allolevast kohast:
English
Português
