Õhtu, mis algas nagu iga teine Ühel õhtul Portos jalutasime Alexiga (hüüdnimi Aqua Freska), mina seljakotiga ja tema oma veekastidega. Päikeseloojang Jardim do Morros oli vaadatud, see oli minu igapäevane rituaal. Sealt edasi liikusin tavaliselt tagasi koju. Seekord jäi tee peale Starbucks. Alex läks kohvi võtma, mina aga jäin ukse taha ootama. Ühel hetkel märkasin, […]

Mõte sünnib Portos ma kõndisin palju – keskmiselt 22 000 sammu päevas. Ühel õhtupoolikul jalutasin mööda üht ristmikku ja nägin silmanurgast, kuidas siin võiks sündida pilt: kuldne päike vajub alla, tramm libiseb rööbastel, valgus põrkab katuselt ja joonistab tänavale pikad varjud. Panin plaani paika – tulla järgmisel päeval kolm tundi enne loojangut, leida täpne koht, […]

Linn ärkab Oli soe, hele hommik. Porto avas aknaid ja kohvikuluugid kolksatasid lahti. Turistid kogunesid kaartide ja kohvitopside ümber, tööinimesed kiirustasid oma rütmis. Mina tegin seda, mida peaaegu iga päev – jalutasin kaameraga, vaatasin valgust ja otsisin lugu. Vaade, mis tõmbas mind kõrvale Rahvamassi sees välgatas hetk. Perroonide pool, São Bento jaama kiviseina varjus, magas […]