Porto päikeseloojang: hetk, mis tuli ootamatult

Mõte sünnib

Portos ma kõndisin palju – keskmiselt 22 000 sammu päevas. Ühel õhtupoolikul jalutasin mööda üht ristmikku ja nägin silmanurgast, kuidas siin võiks sündida pilt: kuldne päike vajub alla, tramm libiseb rööbastel, valgus põrkab katuselt ja joonistab tänavale pikad varjud. Panin plaani paika – tulla järgmisel päeval kolm tundi enne loojangut, leida täpne koht, kontrollida trammi graafikut ja oodata seda ühte kokkulangemist.

Plaan vs ilm

Järgmisel päeval oli pilves. Hästi, homme uuesti. See “homme” oli vahepeal 40 000 sammu pikk ning õhtuks ei liikunud ma enam kuhugi. Pole hullu – järgmine homme.

Valgus on kohal, tramm mitte

Ilm oli ideaalne. Olin kohal varuga, sättisin end madalale, nii et rööpad joonistasid kaadrisse juhtjooned ja päike lõikas linna tolmu läbi. 45 minutit ootamist. Graafiku järgi oleks pidanud kaks trammi juba mööda sõitma, aga rööpad vaikisid. Mul oli plaan minna pärast Jardim do Morrosse päikeseloojangut vaatama, kell tiksus, kannatus tiksus kaasa. Otsustasin siiski jääda. Ootasin ikka ja jälle järgmist trammi ja siis järgmist ja järgmist… Olin kükitanud seal pea kaks tundi ja mõelnud, et tulen homme tagasi.

Hetk, mis ei olnud plaanis

Siis astus kaadrisse naine. Täpselt sinna, kuhu ootasin trammi. Päike lõikas selja tagant, varjud venisid üle sillutise, trammitee geomeetria pani stseeni kokku. Kuna kogu see ilu kestab vaevalt sekundites, siis teadsin, kui kiiresti need kaovad. Kaamera “äratus”, teravus lukku, klõps! Trammi ei tulnudki, aga pilt sündis. Jalutasin ära rahuliku tundega – sain midagi, mida ma ei osanud tahtagi. Ja see meeldis mulle väga.

Mõni minut hiljem kuulsin lõpuks trammi kolinat. Hea küll, las ta olla. Minu pilt oli mul juba olemas.

Mida see foto püüab öelda

See on lugu kontrollist ja juhusest. Planeerisin trammi ja katusepeegeldust, aga sain inimese ja varju. Linn kulgeb omas tempos, meie vaid häälestame end rütmile. Rööpad suunavad pilgu, kuid valgus valib ise peategelase.
Selles kaadris kohtuvad tempo ja paus: liiklus voolab, inimene peatub, moment päikesevalguses. Siit ka edasi mõtlemiseks küsimus: kui palju ilu libiseb mööda just siis, kui me ootame täiuslikku hetke?

Lõpumärkus

Iga pildi taga on justkui jäemäe alla jäänud osa: planeerimine, ootamine, pilves ilm, ebaõnnestunud fotograafid ja väikesed loobumised. See ei paista kaadrist välja. See kord aga tuli välja just piisavalt: kuldne õhk, pikad varjud ja üks ootamatu peatumine keset Porto õhtust saginat. Ja moment, et vahel on “ilma trammita” täpselt see, mida üks pilt vajab ning ka piltnik ise.